NFC ehk lähiväljaside on tehnoloogia, mis on sisse ehitatud enamikesse kaasaegsetesse nutitelefonidesse, sülearvutitesse ja muusse tarbeelektroonikasse. See hõlbustab andmete (nt mandaatide, dokumentide ja fotode) edastamist lähedalasuvate seadmete vahel ilma Interneti-ühendust nõudmata.
RFID-st NFC-le
NFC on RFID (raadiosagedustuvastus) laiendus, mis on passiivse side vorm. Lühimaa raadioväli võib aktiveerida RFID-kiibi või -sildi, et anda välja lühike raadiosignaal. See interaktsioon võimaldab lugejaseadmel kasutada RFID-signaali isiku või objekti tuvastamiseks.
RFID-tehnoloogiat kasutatakse paljudes ettevõtete ja muude üksuste kasutatavates turvamärkides. Selline märk on seotud andmebaasiga, mille põhjal saab lugeja ID-d kontrollida, kas kasutajal peaks olema juurdepääs või mitte. Tehnoloogia on muutunud populaarseks ka videomängudes tänu mänguasjadest eluks muutvatele mängudele, nagu Disney Infinity ja Nintendo Amiibo, mis kasutavad andmete salvestamiseks tegevusfiguure.
Kuigi RFID on kasulik näiteks laos olevate toodete tuvastamiseks, on see vaid ühepoolne edastussüsteem. NFC töötati välja sama tüüpi edastuse hõlbustamiseks kahe seadme vahel. Näiteks võimaldab NFC turvalisust parandada, lastes skanneril värskendada ka turvatunnistusi turvamärgiks.
Aktiivne vs. passiivne NFC
RFID-sildid ei sisalda toiteallikat, seega peavad nad andmete aktiveerimiseks ja edastamiseks toetuma skanneri raadiosagedusväljale. NFC-seadmetel on seevastu kaks seadet: aktiivne ja passiivne. Aktiivses režiimis loob NFC-toega seade raadiovälja, mis võimaldab kahesuunalist sidet. Passiivses režiimis peab NFC-seade toetuma aktiivsele seadmele.
Enamik tarbeelektroonika seadmeid kasutavad automaatselt aktiivseid režiime, kuid mõned välisseadmed kasutavad arvutiga suhtlemiseks passiivset režiimi. Vähem alt üks NFC-side seade peab olema aktiivne; vastasel juhul ei ole nende kahe vahel edastatavat signaali.
Kasutab
NFC üks peamisi eeliseid on andmete kiire sünkroonimine seadmete vahel – näiteks kontakt- ja kalendriteave nutitelefoni ja sülearvuti vahel. Seda tüüpi jagamist rakendati veebilehtede ja muude andmete jagamiseks HP WebOS-i seadmetega, nagu puuteplaat, kuid tegelikult kasutati Bluetooth-sidet.
NFC-d kasutatakse üha sagedamini digitaalsetes makserakendustes (nt Apple Pay, Google Pay ja Samsung Pay). Kasutaja paneb makse autoriseerimiseks NFC-ga telefoni NFC-ga varustatud müügiautomaadi, kassaaparaadi või muu mobiilseadme lähedusse. NFC-ga varustatud sülearvuti saab seadistada nii, et see võimaldab sama maksesüsteemi kasutada e-kaubanduse veebisaidiga. Selline seadistus säästab tarbijate aega ja ebamugavust krediitkaardiandmete sisestamisel ning aitab tagada täpsuse.
NFC vs Bluetooth
Miks me vajame NFC-d, kui Bluetooth on juba olemas? Esiteks tuleb sidepidamiseks Bluetooth-seadmed siduda, mis annab protsessile täiendava sammu.
Teine probleem on ulatus. NFC kasutab lühikest ulatust, mis tavaliselt ei ulatu vastuvõtjast kaugemale kui paar tolli. See hoiab energiatarbimist madalal ja aitab tagada turvalisuse, sest kolmanda osapoole skanneril oleks raskusi andmete pe altkuulamisega. Kuigi Bluetoothi on endiselt lühike, saab seda kasutada kuni 30 jala kaugusel. Sellise vahemaa tagant edastamine nõuab rohkem võimsust ja suurendab häkkimise võimalust.
Lõpuks edastab Bluetooth avalikult, rahvarohkelt 2.4 GHz raadiospekter, mida jagatakse Wi-Fi, juhtmeta telefonide, beebimonitoride ja muuga. Kui ala on nende seadmetega küllastunud, võivad tekkida ülekandeprobleemid. NFC kasutab teist raadiosagedust, seega ei ole häired tõenäoliselt probleemiks.
Kas peaksite hankima NFC-ga sülearvuti?
Kui teie praegusel arvutil ei ole sisseehitatud NFC-tugi, on tõenäoliselt järgmisel, mille ostate. See ei ole aga põhjus tühjaks jooksmiseks ja kohe uue arvuti ostmiseks: saate osta programmeeritavaid NFC-silte, mis lisavad teie seadmetele NFC-funktsioone.
