Võrgunduses on IP-aadressi otsimine IP-aadresside ja Interneti-domeeninimede vahelise tõlkimise protsess. IP-aadressi edastamise otsing teisendab Interneti-nime IP-aadressiks. IP-aadressi pöördotsing teisendab IP-aadressi numbri nimeks. Enamiku arvutikasutajate jaoks toimub see protsess kulisside taga.
Mis on IP-aadress?
Interneti-protokolli aadress (IP-aadress) on kordumatu number, mis on määratud arvutusseadmele, näiteks arvutile, nutitelefonile või tahvelarvutile, et seda võrgus tuvastada.
IPv4-aadressid on 32-bitised numbrid ja sisaldavad umbes 4 miljardit võimalikku numbrit. IP-protokolli uusim versioon (IPv6) pakub peaaegu piiramatut arvu kordumatuid aadresse. Näiteks IPv4-aadress näeb välja selline: 151.101.65.121; IPv6-aadress näeb välja selline: 2001:4860:4860::8844.
Miks IP-aadressi otsing eksisteerib
IP-aadress on pikk numbrijada, mida on raske meeles pidada ja mis on vastuvõtlik trükivigadele. Seetõttu kasutatakse veebisaitidele minemiseks URL-e. URL-e on lihtsam meelde jätta ja õigesti sisestada. Kulisside taga tõlgitakse soovitud veebisaidi laadimiseks URL vastavaks numbriliseks IP-aadressiks.
Tavaliselt sisestatakse URL (mida tavaliselt nimetatakse veebisaidi aadressiks) arvuti või mobiilseadme veebibrauserisse. URL suunatakse ruuterile või modemile, mis teostab marsruutimistabeli abil edasisuunalise domeeninimeserveri (DNS) otsingu. Saadud IP-aadress tuvastab veebisaidi. Protsess on nähtamatu kasutajale, kes näeb ainult aadressiribal olevale URL-ile vastavat veebisaiti.
Enamik kasutajaid ei pea harva IP-pöördotsingute pärast muretsema. Neid kasutatakse enamasti võrgu tõrkeotsinguks, sageli probleemi tekitava IP-aadressi domeeninime väljaselgitamiseks.
Otsinguteenused
Mitmed Interneti-teenused toetavad avalike aadresside IP-otsingut nii edasi- kui ka tagurpidi. Internetis põhinevad need teenused domeeninimede süsteemil ja neid tuntakse DNS-i otsingu ja DNS-i pöördotsingu teenustena.
Kooli või ettevõtte kohtvõrgus on võimalik ka privaatne IP-aadressi otsing. Need võrgud kasutavad sisemisi nimeservereid, mis täidavad funktsioone, mis on võrreldavad Interneti DNS-serverite funktsioonidega
Lisaks DNS-ile on Windowsi Interneti-nimeteenus veel üks tehnoloogia, mida saab kasutada privaatvõrkudes IP-otsinguteenuste loomiseks.
Muud nimetamismeetodid
Enne dünaamilist IP-aadressimist puudusid paljudes väikeettevõtete võrkudes nimeserverid. Need võrgud haldasid privaatseid IP-otsinguid hostifailide kaudu, mis sisaldasid staatiliste IP-aadresside ja nendega seotud arvutinimede loendeid. Seda IP-otsingu mehhanismi kasutatakse endiselt mõnes Unixi arvutivõrgus. Seda kasutatakse ka koduvõrkudes, kus puuduvad ruuterid ja millel on staatiline IP-aadress.
Dynamic Host Configuration Protocol (DHCP) haldab võrgus automaatselt IP-aadresse. DHCP-põhised võrgud toetuvad hostfailide haldamiseks DHCP-serverile. Paljudes kodudes ja väikeettevõtetes on ruuteriks DHCP-server.
DHCP-server tunneb ära IP-aadresside vahemiku, mitte ühe IP-aadressi. Selle tulemusena võib IP-aadress järgmisel URL-i sisestamisel erineda. Erinevate IP-aadresside kasutamine võimaldab rohkematel inimestel veebisaiti korraga vaadata.
Arvutivõrgu operatsioonisüsteemiga varustatud utiliitprogrammid võimaldavad IP-aadressi otsimist nii erakohtvõrkudes kui ka Internetis. Näiteks Windowsis toetab käsk nslookup (sisestatud käsuviiba aknasse) nimeserverite ja hostifailide abil otsinguid.
Käsk on sama ka macOS-i jaoks ja sisestatakse terminali aknasse.
Interneti avalike nslookup-saitide hulka kuuluvad Kloth.net, Network-Tools.com ja CentralOps.net.
